Prosopokraatia on valitsemisvorm, kus kodanikud teostavad võimu isiklikult, mitte esindajate kaudu. Mitte hääl, mis antakse nende nimel. Mitte ametiaeg, mis delegeeritakse kellelegi teisele. Võim ise, inimeses.
Kaks juurt, ühendatud nimetamaks midagi, millel seni polnud oma selget nime.
Kreeka sõna πρόσωπον (prósopon) tähendab inimest — tegutsevat mina, mitte rolli, mida täidetakse kellegi teise nimel. See on ladina sõna persona taga olev juur ja püsib tänapäeva kreeka keeles väljendis νομικό πρόσωπο, "juriidiline isik".
Koos liitega -kraatia (sõnast kratos, võim) tähendab prosopokraatia sõna-sõnalt inimese võimu — võimu, mis jääb sinna, kus on inimene, selle asemel, et minna edasi esindajale, kes tegutseb tema asemel.
Juur πρόσωπο (inimene) võib ühineda väga erinevate lõppudega. Ainult üks neist kirjeldab, mida see sõna tähendab.
Kultus, mis on üles ehitatud ühe valitseja ümber, kummardatud, samal ajal kui kõik teised jäävad passiivseks. Isikukultus.
Kinnisidee juhi näo või kuvandi suhtes, mitte selle suhtes, mida ta tegelikult teeb. Isiksuse obsessioon.
Võim, mis on jaotatud igale kodanikule, isiklikult, ühekaupa. Mitte üks ülistatud inimene — võim, mis läbib isiklikult kõiki.
Prosopokraatia on valitsemisvorm, kus kodanikud teostavad võimu isiklikult, mitte esindajate kaudu.
Prosopocracy is a government in which citizens exercise power personally, not through representatives.
Prosopokraatia ei asenda demokraatiat — see täiendab seda, mille poole sõna alati püüdles.
"Demokraatia" tähendab rahva võimu, kuid ei ütle midagi selle kohta, kuidas seda võimu teostatakse. Avatuks jäetuna on see lünk lubanud sõnal katta peaaegu kõike: kodanikku, kes hääletab korra paari aasta tagant, et keegi teine valitseks tema nimel, nimetatakse demokraatiaks, samuti kodanikku, kes valitseb ise, isiklikult. Prosopokraatia nimetab selle lubaduse teise poole — osa, millele demokraatia viitab, kuid mida ta kunagi ei taga. See ei ole demokraatia rivaal; see on mehhanism, mis paneb sõna tähendama seda, mida ta on alati väitnud tähendavat.
Esindussüsteemides on ebaõnnestumisel alati koht, kuhu peituda.
"Kurat peitub detailides" muutub vabanduseks: süü nihkub kaugete tehnokraatide poole, süsteemi poole, mis on liiga keeruline, et üks inimene selle eest vastutaks. Prosopokraatia eemaldab selle peidupaiga struktuurselt, mitte moraalselt — kodanik, kellel on võim, ongi see detail. Mujalt ei leia ühtegi kuradit.
"Horistics is the apposite and airtight formulation of the differentia of concepts."
«Οριστική είναι η εύστοχη και αεροστεγής διατύπωση της ειδοποιού διαφοράς εννοιών.»
Iga vabanduse kõrvaldamine toimib ainult siis, kui kodanikud näevad piisavalt selgelt, et hästi valitseda, kui vabandused on kadunud. Seepärast on prosopokraatia nurgakivi Horistics — distsipliin, mida see definitsioon kirjeldab. Kodanikult, kes ei suuda täpselt määratleda vabadust, õiglust ega korruptsiooni, ei saa oodata ka nende üle täpse võimu teostamist. Prosopokraatia nõuab kodanikke, kes suudavad näha poliitiliselt; Horistics on viis, kuidas see nägemus üles ehitatakse.
Horistics ulatub tagasi Sokratese definitsioonilise uurimise meetodini — 2030. aasta tähistab 2500 aastat Sokratese sünnist.
Harjuta Horisticsi →Prosopokraatia nimetab, milline peaks võim välja nägema — kodanike endi teostatud, mitte edasi delegeeritud. ROTA on konkreetne ettepanek selle kohta, kuidas seda praktikas üles ehitada: kodanikud vahetuvad lühikeste kodanikukohustuse ametiaegade jooksul, nii et võim läbib isiklikult kõiki ja keegi ei hoia seda piisavalt kaua, et see lakkaks olemast tema oma.
Loe ROTA ettepanekut →